Veebruarikuu Püha Sõpruse pühapäevad on pühendatud Lõuna-Korea filmitegija Park Chan-wooki loomingule, kes iga oma teosega avardab inimlikkuse piire ja vastuhaku võimalusi aina mehhaanilisemaks ja vägivaldsemaks muutuvas maailmas. Teise filmina vaatame 2006. aasta “Ma olen küborg, kuid see on OK”, mis võitis 2007 Berliini filmifestivalil kõige innovaatilisema filmi preemia. 

Pärast ülivägivaldse kättemaksu-triloogia (Sympathy for Mr. Vengeance, 2002; Oldboy, 2003 ja Lady Vengeance, 2005) lõpetamist võttis Park Chan-wook mõneti üllatuslikult ette romantilise vaimse tervise teemadel ulmefilmi “Ma olen küborg, kuid see on OK”. Peamiselt psühhiaatriahaiglas aset leidev lugu end küborgiks pidava tütarlapse Young-gooni (Im Soo-jung) ja skisofreenilise kleptomaani Il-sooni (K-pop laulja Rain) vahel on soe ja armastusväärne edasiarendus “Vana poisi” jälgimisühiskonna teemadele, mis praegusel tehisaru ruulimise ning vaimsete väljakutsete ajastul võiks kõnetada paljusid. 

Suletud uste taga toimuvas erinevate uskumuste ja võltstõdede virvarris jääb tavaliselt kaotajaks see, kelle tervis on kõige nõrgem. Aga kuidas tulla toime maailmas, kus segajad piiksuvad meil kõigil kogu aeg telefonis ja muudes seadmetes, tahtes pähe määrida järjekordset eneseabi taskuhäälingut, võimestuskonverentsi ja hakkamasaamisretriiti, tehisaru automatiseerituse ja efektiivsuse mantrast rääkimata? Kuidas iseennast tundma õppida, kui oleme nii paljude mõjutajate sihtmärgiks ja nad ka ise tihti pahaaimamatult oma vaatevälja lubame? 

Nende habraste teemadega tegelebki Park Chan-wook siin filmis ja paraku on “Ma olen küborg, kuid see on OK” jällegi aastal 2026 veel ajakohasem kui esilinastuse järgsel ajal. Täiesti ainukordne teos režissööri filmograafias.