Pascal Schuh’ erakordne debüütfilm räägib Kasimirist, kes kasutab salasahtliga diivanit, et murda sisse teiste kodudesse ja vargsi nende eraelu filmida. Salvestised jõuavad dr Liebermanni kätte, kes vaatab neid justkui rituaalselt emotsioonide uurimise eesmärgil.

„Interjöör“ on selgelt vuajeristlik film, mis paneb vaataja mõtlema õrnale piirile kuritarvitamise ja ohvriks langemise, moraali ja empaatia, helluse ja inimkogemuse kummalisuse vahel. Ahistavat suhet on kujutatud häiriva tundlikkusega, mis püüab publiku lõksu nagu palvetajaritsika embus. Vaataja tõmmatakse osavalt filmi veidi kõhedasse atmosfääri – geniaalsesse unistuste ja julmuse rituaalsesse tantsu. Film kulgeb stiililiselt veatult, ühendades justkui sõjaväelise struktuuriga omavahel provokatiivse luuramise ja teiste haavatavuse jälgimise inimliku kaastundega.

See on vapustav kinokogemus ja olen veendunud, et filmi diivan on juba oluline osa kinoajaloost.