Ühes üksildases, unustatud linnakeses veedab masenduses alkohoolik Karrer oma õhtuid Titaniku baaris. Ta on armunud sealsesse lauljannasse, kes unistab aupaistest ja suurtest lavadest. Et veeta temaga kasvõi paar hetke, usaldab Karrer lauljanna abikaasale tööotsa, mis viib ta mõneks päevaks linnast eemale. Kuid miski ei lähe päris Karreri ettekujutuste kohaselt ning ta leiab end paratamatult allakäigutrepilt.

1988. aastal esilinastunud “Hukatus” oli alguspunktiks üle kolme aastakümne kestnud koostööle kirjanik László Krasznahorkaiga, kes pälvis mullu Nobeli kirjanduspreemia. Üdini tarrilikult kõle ja lage film oli ühtlasi režissööri esimene silmapaistvam stiiliavaldus. Seda võib pidada oma mustvalgete visuaalide tõttu noir’i-hõnguliseks, ent Tarri enda sõnul pole sel noir’iga midagi pistmist – Ungari väikesed kaevanduslinnad olevatki lihtsalt taolise atmosfääriga. Nagu ütles režissöör ise: “Mul on lootust, et kui te seda filmi vaatate, saate aru midagi meie elust, sellest, mis toimub Kesk-Euroopas, kuidas me seal elame, mingisugusel maailma ääremaal.”

Tol hetkel veel raudse eesriide taga olevas riigis ei võetud Tarri sünkmusta nägemust kuigi hästi vastu. Peale “Hukatuse” linastust Berliini filmifestivalil teatasid riigivõimud talle, et Ungaris tema filmidele enam kohta pole. Kriitikale, et tõeliseks režissööriks saamiseks peaks ta õppima lugusid paremini jutustama, vastas Tarr: “Ma ei tahagi filmirežissöör olla.” Tema sõnade kinnituseks seisab “Hukatus” eraldi kõigest, mis Euroopa kinos sel ajal laineid löömas oli.